Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2026 postitused

Rahvariie kui kohalik kõrgmood

Kujutis
1880-ndatel, kui algas Saadu talu ehitus, sündis 2000 km kaugusel Pariisis kõrgmood - houte couture (HC). Sõnapaar, mis tähendab kõrgeimat võimalikku käsitöötaset: esemed, mis valmivad eranditult käsitööna. Muidugi on kõrgmoel omad kindlad tingimused (sh. ateljee Pariisis, kus töötab vähemalt 20 täisajaga töötajast), mis ei seostu kuidagi saare kohalike käsitöömeistrite tööga oma rahvariide kaunistamisel. Sellegipoolest võime endil lubada korraks tõmmata mõtteline liin kahe nii erineva ja samas nii sarnase loomingu vahele, kus kohtuvad peen käsitööoskus ja naiste püüdlus ilu järele. HC puhul saavutati originaalsus ja riietuseseme kordumatus sellega, et osad kangad olid käsitsi tikitud. Kuigi ühe piirkonna rahvariided on suures plaanis suhteliselt sarnased, püüdis ka siin iga autor anda oma riideesemele parima võimaliku kuju ja välimuse. Muhu käsitöömeistrid olid eriti loomingulised. Kõik Muhu siilikud on oma detiilides isemoodi, oma autori moodi. https://www.muhumuuseum.ee/2022/12/17/m...

Muinsuskaitsekuu

Kujutis
  18.aprill-18.mai.2026 on Rahvusvaheline muinsuskaitsekuu. Saare-ja Muhumaa 12-13.sajandi ajalugu on olnud põhjust viimasel ajal värske pilguga vaadata. Siin 3 põnevat lugu, mis panevad ajalugu ja selle tõlgendamist ikka ja jälle uuemate meetoditega uurima ja analüüsima. 1. Kuigi Henriku Liivimaa kroonika kujutab Saaremaa vallutamist 1227. aastal ristisõja pöördepunktina, jäid võimusuhted saarel sajandi lõpuni heitlikuks. Allikad osutavad, et 13. sajandi saarlased olid rahvusvahelises suhtluses vilunud ja säilitasid suure otsustusõiguse ka uute isandate all. https://novaator.err.ee/1610001862/ajaloolane-saarlased-jaid-oma-ajaloo-peategelasteks-ka-peale-1227-aastat 2. Eesti rannikualade 13. sajandi külakalmistutele maetuid on seni peetud paganateks, sest neil on kaasas hauapanused. Hiljutised analüüsid aga osutavad, et tegu on siiski kristlastega. Eesti oli toona kaetud ilmselt väikeste erakirikute võrgustikuga, mis viitab kohalikule ristisõja-eelsele kristlaskonnale. https://novaa...

Omailm.

Kujutis
                                                                 1860-ndatel uute talurahva-seaduste tulekuga jagas pastoraat sarnaselt kroonumõisadele oma maid nn. latsikohtadeks. Saadu talu rajaja Mihkel Tuuliku (1854-1922) ja biosemiootika rajaja Jakob von Uexkülli (1864–1944) elud kulgesid küll erinevates keskkondades, kuid üsna samal ajal. Uexküll kasutas isikliku ruumi tajumise kontekstis sõna omailm, mis ei ole alati see reaalne mateeria, mis meid ümbritseb, vaid see, mida ja kuidas inimene end tunneb antud keskkonnas. Niiöelda tajutud ruum. Saadu õuel ütlevad paljud külalised, et siin õuel on hea tunne, siin on hea olla. Saadu õuel on oma võlu. Mihkel ei olnud küll õppinud ruumiplaneerimise teooriaid, kuid ilmselt vanarahva tarkuste ja enda kõhutunde pealt on õnnestunud tal luua talu, kus hooned loovad turvalise...

Aeglase vaatamise päev

Kujutis
  11. aprill on rahvusvaheline aeglase kunsti päev. Eesti Muuseumiühing kutsus huvilisi sel päeval muuseumidesse nautima aeglast vaatamist, süvenemist  ja taastuma tähelepanuväsimusest.  Aeglase vaatamise päev (Slow Art Day) on maailmas ellu kutsutud, et muuta seda, kuidas inimesed kunsti kogevad. Aktsiooni eesmärk on aeglustada tempot, süvendada kunstikogemust, muuta kunst kättesaadavamaks ja tuua inimesed taas hetke. Viide https://muuseum.ee/aeglase-vaatamise-paev-muuseumis-turgutab-vaimset-tervist/  Olin hõiganud välja, et 11.aprillil on mikromuuseumi uksed oma küla rahvale avatud ja saab aeglaselt ja üksisilmi vana grammafoni või mõnd muud museaali vaadelda. Ilm oli aga liiga kevadine ja ilmselt kõik pragmaatilised inimesed keskendusid kevadtöödele ning vaatasid pikisilmi ja põhjalikult omaenda riisumist ootavat õuemuru :) Tänu sellele, et külalised saabusid veidi hiljem, sai ka Saadu värvaesine enne külaliste tulekut üle riisutud.  11. aprill juhtus olema l...

Ehk läeb taris

Kujutis
  Saadu talu hooned on täis mälestusi ja …asju. Asju ehk nodi. Vanasti pandi igasugune hetkel ülejääv metall ja klaas kiviaia või kivimüüri vahele või topiti räästa alla- ehk läeb taris. Ka sügaval nõukogude ajal, kui poest midagi saada ei olnud, leidus aitades riideid, mida sai vähese ümbertegemisega kandma hakata. Kandsin nii tädide kingi kui õmblesin parajaks vanaema talvemantli- sellise kitsa tumesinise 30-ndate stiilis, ilma kraeta (see oli eraldi), tegin lühemaks ja käisin oma ülikooli algusaastatel. Kui Rootsi sugulased külla tulid ja poes pesupulbrit polnud saada, olid nad alguses murelikud, et nad olid palju pulbrit ära kulutanud enda pesu pestes. Hiljem olid nad üllatunud, et kuigi poes pesupulbrit saada ei olnud, siis tädidel oli suur varu aidas olemas. 2025 aastal otsalaudas (magamisait) korda luues vajasin hädasti, kes oskaks 140 aastaga kogunenud kultuurikihtidest väärtuslikke museaale eraldada. Kõrvalkülas elava ajalooentusiasti ja restaureerimisprofi Reinu põhjatu...

Levalõpme ja Lepiku pärandpaigad

Kujutis
  2025 aastal Muhu valla 35. juubeli tähistamise tuules anti igale külale võimalus end ühe nädala jooksul tutvustada. Kuna Muhus on 52 küla ja aastas on 52 nädalat, siis  iga nädal sai üks küla ennast esitleda. Levalõpme ja Lepiku ajalooliselt kokkukasvanud külade tutvustamine langes tähestikulist järjekorda arvestades aprillikuusse. Esimene mõte oli aprillikuule kohaselt koguda kokku külades juhtunud naljakad juhtumised. Koos tänase külavanem Tuuliga sai loodud Kirguvalla kogukonna grupp FB-s ja tehtud ühisfail külalugude kogumiseks. See osutus nii edukas, et saime kirja mitte ainult naljad, aga ka palju toredaid pärimuslugusid. Lisaks Tuuli vanaema Helja ja minu tädi Salme räägitud lugudele saime kasutada ja Välja Kerli poolt Viljandi Kultuuriakadeemia kursusetööks lindistatud lugusid küla endiste väga värvikate figuuridega- Posti Aino ja Nõmme Selmaga.  Lepiku ja Levalõpme külade kohta on rahvakeeli öeldud Kirguvalla, sest vanasti kuulusid nende külade maad pastoraadil...