Rahvariie kui kohalik kõrgmood
1880-ndatel, kui algas Saadu talu ehitus, sündis 2000 km kaugusel Pariisis kõrgmood - houte couture (HC). Sõnapaar, mis tähendab kõrgeimat võimalikku käsitöötaset: esemed, mis valmivad eranditult käsitööna. Muidugi on kõrgmoel omad kindlad tingimused (sh. ateljee Pariisis, kus töötab vähemalt 20 täisajaga töötajast), mis ei seostu kuidagi saare kohalike käsitöömeistrite tööga oma rahvariide kaunistamisel. Sellegipoolest võime endil lubada korraks tõmmata mõtteline liin kahe nii erineva ja samas nii sarnase loomingu vahele, kus kohtuvad peen käsitööoskus ja naiste püüdlus ilu järele.
HC puhul saavutati originaalsus ja riietuseseme kordumatus sellega, et osad kangad olid käsitsi tikitud. Kuigi ühe piirkonna rahvariided on suures plaanis suhteliselt sarnased, püüdis ka siin iga autor anda oma riideesemele parima võimaliku kuju ja välimuse. Muhu käsitöömeistrid olid eriti loomingulised. Kõik Muhu siilikud on oma detiilides isemoodi, oma autori moodi. https://www.muhumuuseum.ee/2022/12/17/muhu-siilikud/
Muhu naise uuemate pikitriibuliste rahvariide siilikute kandmislugu algas just 1880-ndatel aastatel. Enne seda, 19 sajandil alguses, oli naise seelik mustapõhjaline ümbrik. Vanema kujundusega must seelik on Saadul ka täitsa olemas. Peretütar Salme tellis selle endale 70-ndaks juubeliks.
"Seeliku värv muutus ajapikku üha heledamaks. Mustale järgnes punakasoranž, mille sisse kooti harvad peenikesed mustad, rohelised, lillad ja punased triibud. 20. sajandi alguses muutus oranž värv algsest heledamaks minnes enne Esimest maailmasõda üle munarebukollaseks. Esimese maailmasõja ajal tehti miinikollast kangast. Selleks kasutati värvimisel meremiinidest saadud lõhkeainet. 1930. aastatel oli seelik hele sidrunikollane.Koos värviga muutus ka seeliku triibustik ja alumise ääre kaunistus. Peenikeste lihttriipude asemel hakati kuduma koekirjalisi kiritriipe. Kollase seeliku laiematele triipudele tikiti lisaks lillemotiive. Esimestele pikitriibulistele seelikutele kinnitati alla pook ja veel poepaelad, pits ning litrid. Vanemad poogad olid sissekootud mustriga ja kitsamad. Uuemad olid ühevärvilised, millele tehti värviliste villaste lõngadega lilltikand. Algul oli lilltikand lihtne, stiliseeritud, hiljem järjest naturalistlikum. Pärast I Maailmasõda õmmeldi pooga asemele seeliku alla värviline villasest riidest kant langitud ai, mis kaunistati tikitud naturalistliku lillornamendi ja litritega." Viide https://rahvaroivad.ee/regioonid/saared/muhu/muhu-naine
19. sajandi viimasel veerandil moeajakirja La Derniere Mode (Uusim Mood) toimetaja Stephane Mallarmé kohta öeldakse, et erinevalt tänapäeva moeajakirjadest jättis ta ärilised teemad tahaplaanile ja näitas seal eelkõige imetlust ilusa suhtes. Käsitöö ilu väärib imetlust ka tänasel päeval ja praktilised muhulased on lahendanud selle niimoodi, et Muhus on iga nädal rahvariide reede. See tähendab, et inimesed lähevad reedel tööle kandes rahvariiet või mõnda rahvariide detaili ja nii saab ühtaegu tööd vuhkida ja ilu nautida.
