VR ISLAND

  TÜ ühiskonnateaduste instituudi k ogukondade uurimisrühma juht Dagmar Narusson tõi saates " Saarelisuse uurimused: kogukondade igapäevaelust poliitikateni" muuhulgas välja ka saarerahva suhtumise tervisesse. Saarlased teavad, et arstiabi on enamasti kaugel ja igaühe enda asi võimalikult terve püsida.  Kui Saadu pere vanasti Võilaiul heina käis niitmas, ei suutnud Salme niitmisel teistega sammu pidada ja isa saatis ta küüni süüa tegema. Elu teises pooles, kui Salme oli end oma reumahaiguse teemadega põhjalikult kurssi viinud, siis planeeris ta iga oma päeva teadmises, liikumine on sama tähtis kui söömine. Ja selle tervisetarkuse ja positiivse ellusuhtumisega elas ta oma õdedest-vendadest kõige pikema, 94 aastase sisuka elu. Ka õde Helju tervis polnud noorena kiita ja ta pidi mõned aastad lausa tiisikuse sanatooriumis veetma. Ka Helju elas tasa ja targu vanuseni 90.  Kui vanust oli juba mõned aastad üle 80 ja tervis hakkas alt vedama, siis võttis ta asja ise käsile ja hak...

Saadu Villemi vend Juri (1902-1979) oli nagu aastaringne helde jõuluvana Saadul elanud õde Innasele ja vend Villemi suurele perele. Juri töötas Tallinnas ja oli heal järjel. Juri varustas venna peret mitte ainult riiete ja kingade, vaid ka mööbliga. Nii eeskambri toolid kui õde Innase voodi on Juri poolt toodud. Salme meenutas kord üht seika Saksa ajast, kui kõigest puudus oli. Saksa ajal sai kingi osta ainult vallavalitsuse loaga. Väike südikas Salme läks ise vallamajja kingaostu luba küsima. Ametnik oli väga imestanud, et nii väike tüdruk tuleb kingaostu luba küsima, aga loa ta oli saanud.  Salme tahtis väga saada moekaid puukingi, millel olid risti paelad peal. Ta andis ostuloa onule. Kui onu Juri järgmine kord linnast kingitustega külla tuli ja hakkas kohvrist neid välja võtma oli Salme väga elevil. Kingad tulid välja üsna viimasena, aga õnnetuseks oli onu arvanud, et lapsel oleks ikka vaja kingi, millega koolis saab käia ja tõi puutallaga ja nahast pealsetega kingad. Salme nut...

 "Mood ei ole miski, mis eksisteerib ainult kleitides. Mood on õhus, tänaval, mood on seotud ideedega, sellega, kuidas me elame, mis toimub." /Coco Chanel/ Mood on visioon. Visioon ilust ja harmooniast. Saadu peretütar Salmel (1931-2025) oli visioon nii elust kui ilust. Salme võis voodi tegemist otsast alustada, kui ta nägi, et aluslina ikka ei sobi kokku tekikoti mustriga. Kui Salme oma nooruspõlves Saadu talu eeskambri pruunid uksed linna moe kohaselt valgeks värvis, oli pahandamist palju, sest need määrduvad, eriti see üks mis eeskambrist lauta viis. Veel rääkis Salme, et kui moodi tulid kushetid ja ta ühe voodi puidust otsad ära lammutas, et see rohkem kusheti moodi välja näeks, oli samuti ema väga kuri olnud.  Salme kasutas iga võimalust et end moe teemadega kursis hoida. Ilmselt kuskil 50-ndate alguses on Salme kirjutanud Rootsi tädi Ruudule ja tema juuksurist tütrele Ainole. Vastuseks sai ta tädilt sellise kirja: “ Sa küsid, nagu kõiki noori tütarlapsi huvitab see ja t...

Ingel on Muhus nii levinud nimi, et mõnes peres ei olnud mitte üks, ega kaks Inglit, vaid isegi rohkem. Muhu Inglitest on isegi raamat kirjutatud https://muhubrands.com/toode/muhu-angels/  Ka Saadul oli 20. sajandi alguses kaks Inglit majas- perenaine ja peremehe õde. Teist kutsuti  tädi Innaseks. Vanaema Ingel ehk mammi sündis 1896 Soonda külas  Tammiku talus isa Jaan ja ema Riste Väärtnõu tütrena. Soonda Tammikul käis Saadu Villem ka kosjas. Villemi tütar Salme rääkis, et esimese hooga näidati nooremaid õdesid, aga neid pidas Villem liiga nooreks ja siis kutsuti tagakambrist Ingel, kes kosjad vastu võttis. Külas räägitakse, et Villemil olnud ka enne seda kosjaskäiku oma pruut. Kui Villem siiski Ingliga abiellus, oli pruut marus olnud ja neednud, et ükski pulmavanker Saadu õuest välja ei sõidaks. Nii on ka läinud, Vello ja Salme abiellusid mandril ja 3 saarele elama jäänud tütart jäid kõik üksikuks.  Ingli vanemad Jaan ja Riste kolisid hiljem Kuivastusse, ku...

  Vastuseks maailma ahvatlustele ja elulistele väljakutsetele kordan endale üht iidset Hiina vanasõna: Kingi endale üks rahuhetk ja sa mõistad, kui rumalalt oled ringi sibanud. Kiirusta aeglasemalt ja sa jõuad peagi kohale… Kord turistina Itaalias Torino keskväljakut külastades nägin koolilapsi gruppidena istumas platsil ja vaatamas oma õpetajat neile füüsika katseid demonstreerimas. Ka kunstimuuseumides olid päris väikesed lapsed vaikselt gruppides oma õpetajat kuulamas. Kohalolu kesk ümbritsevat linnamelu. Kuidas anda selles kiirustavas maailmas edasi sõnumeid, mis päriselt kohale jõuavad? Kuidas selleni jõuda? Info edastamine on üllas eesmärk, aga ehk piisab ka emotsiooni loomisest? Ühiskonna arengud suunavad ka muuseume otsima uusi lahendusi ja võimalusi enda sõnumite edastamiseks. Lingin end erinevate sotsiaalmeedia gruppidega nagu MuseumNext, Network of European Museum Organisations, Thinking Museum jt. Kontseptsioone on erinevaid. Aga ka Eestist võib leida uudseid lähenemisi...

  Helju (1934-2024) oli Saadu peretütardest noorim ja jäi kõige püsivamalt isatallu elama. Helju elas kogu elu looduse rütmis. Suvel ärkas päikesega ja talvel tegi esimese asjana pliidi all tuld. Kevadeti läks korjas mõned võilillelehed salati sisse, sügisel sõi õunu, et terve püsida. Kõik vanad ümbrikud ja kuivainekotid olid ravimtaimi täis korjatud. Helju märkas detaile nii looduses kui inimestes. Helju kohta sobib Fred Jüssi ütlemine, et mõni näeb üle taluõue kõndides rohkem, kui teine ümber maailma  reisides. Oma loomult oli ta tagasihoidlik ja võõraste suhtes häbelik. Noorena oli tantsupidudel pigem kõrvaltvaataja. Aga väga tähelepanelik vaataja. Kaheksakümnendatel juhtus vahest, et peale laupäevast saunas käiku toodi aidast tuppa vana grammafon ja tantsiti. Papa Vello teritas nõelad ära ja vanad tantsulugudega plaadid pandi mängima ja siis tantsiti polkat ja leilenderit ja valssi. Meie peres oli naisi kaks korda enam kui mehi, aga see ei seganud kedagi. Naised tantsisid ...

  2025 aasta augustis toimus Hellamaa külakeskuses seminar “Kas taluarhitektuur vajab kaitsmist?" Seda korraldas ICOMOS Eesti koostöös Muhu Muuseumi ja Eesti Vabaõhumuuseumiga. ICOMOS (international council of monuments and sites) on 1965. aastal loodud rahvusvaheline muinsuskaitse eksperte ühendav organisatsioon ja seekord kutsutakse seminaril osalejaid kaasa mõtlema ajaloolise taluarhitektuuri väärtuste, kaitsmise ja hoidmise teemadel. Juba pealkirjad ise olid kõnekad: Päästke Pärand, Mitte objekti vaid traditsiooni kaitse, Kultuurimaastik- loodus, traditsioon, hooned jne.  Koguva katustest ja turistidest andis endale omasel humoorikal moel ülevaate Muhu Muuseumi juht Meelis Mereäär. Meelise jutust saime teada, et mõned muuseumikülalised suhestuvad katustega sealt roogu välja sikutades… Ka Saadul on juhtunud, et mõni mees ajab enesestmõistetavalt küüned aknaraami lahtikoorunud värvi taha ja tõmbab selle lahti mõtlemata, kuidas see nüüd täiesti katmata pind küll vana maja säi...

  Kui ühel eriti päikselisel tormijärgsel talvepäeval naabrinaisega Tabasalu joogatunnis harjutustele keskenduda püüdsin, ei tulnud see mul eriti välja, sest “hinga sisse ja hinga välja ja hoia samal ajal vasaku käega selja taha sirutatud paremat jalga” ei harmoniseerunud sugugi mu tavalise elurütmiga. Olen siiani suures plaanis üsna tempokat elu elanud. Ega siin geneetika vastu ei saa- olen isa poolt muhulane ja seal saarel juba käed rüpes ei istutud. Oma  tädi Salme käest kuulsin, et ennevanasti nimetati Muhus mittemidagitegemist nõletamiseks ja see pidavat inimesi hulluks ajama. Tütar Riste siiski rahustab mind, sest tema arvates intelligent inimene ei nõleta, tema mõtleb. Ja see on ok. Väga lohutav! Diivanil elu üle järele mõtlemine on mu salahobi. Tädi Salme on ka perekonna rebel olnud ja seda tugitoolis mõtlemise tööd eluaeg väga tõsiselt võtnud ning kõik rapsimist nõudvad tööd targu teistele delegeerinud. Ja ei juhtunud temaga midagi hullu, mõistus püsis selge kuni 94 a...