Kui ühel eriti päikselisel tormijärgsel talvepäeval naabrinaisega Tabasalu joogatunnis harjutustele keskenduda püüdsin, ei tulnud see mul eriti välja, sest “hinga sisse ja hinga välja ja hoia samal ajal vasaku käega selja taha sirutatud paremat jalga” ei harmoniseerunud sugugi mu tavalise elurütmiga. Olen siiani suures plaanis üsna tempokat elu elanud. Ega siin geneetika vastu ei saa- olen isa poolt muhulane ja seal saarel juba käed rüpes ei istutud. Oma tädi Salme käest kuulsin, et ennevanasti nimetati Muhus mittemidagitegemist nõletamiseks ja see pidavat inimesi hulluks ajama. Tütar Riste siiski rahustab mind, sest tema arvates intelligent inimene ei nõleta, tema mõtleb. Ja see on ok. Väga lohutav! Diivanil elu üle järele mõtlemine on mu salahobi. Tädi Salme on ka perekonna rebel olnud ja seda tugitoolis mõtlemise tööd eluaeg väga tõsiselt võtnud ning kõik rapsimist nõudvad tööd targu teistele delegeerinud. Ja ei juhtunud temaga midagi hullu, mõistus püsis selge kuni 94 a...
2026 aasta kevade alguse päeval avasin pärast pikka talve Saadu talu väravad. Naabrimehe abiga sai ka talu silt paika ja muuseumi hooaeg võib alata. Mis on üks muuseum ilma lugudeta? 20. märts on ka Rahvusvaheline jutuvestmise päev. Sel päeval pajatakse lugusid maailma eri paigus ja eri keeltes. Mina räägin siinkohal Saadu talu alguse loo. Kunagi ammu-ammu elas Lepiku külas Männiku-Jüri talus mees nimega Jüri. Jüril oli naine Riste ja neil oli 9 last. Jüri oli vägev mees ja nagu Muhus tavatsetakse kiitusena öelda - polnud ka järeltulijad sita pealt riisutud. Tütar Kadri läks mehele Päelda Jüri tallu Jüri Peeglile. T ütar Ruudu abilellus Koguvale ja sünnitas Juhani, kellest sai rahvakirjanik Juhan Smuul. Poeg Jürist sai kõrvaltalu Valli peremees ja väga pikas plaanis kirjanike Jüri ja Ülo Tuuliku vanaisa. Sama pesakonna poeg Mihklist (1854-1922) sai minu vaarisa ja Saadu talu peremees. See teekond ei olnud lihtne. Kui Mihkel oli vaid 11 aastane, suri tema isa. Kuidas mö...