Omailm.
1860-ndatel uute talurahva-seaduste tulekuga jagas pastoraat sarnaselt kroonumõisadele oma maid nn. latsikohtadeks. Saadu talu rajaja Mihkel Tuuliku (1854-1922) ja biosemiootika rajaja Jakob von Uexkülli (1864–1944) elud kulgesid küll erinevates keskkondades, kuid üsna samal ajal. Uexküll kasutas isikliku ruumi tajumise kontekstis sõna omailm, mis ei ole alati see reaalne mateeria, mis meid ümbritseb, vaid see, mida ja kuidas inimene end tunneb antud keskkonnas. Niiöelda tajutud ruum. Saadu õuel ütlevad paljud külalised, et siin õuel on hea tunne, siin on hea olla. Saadu õuel on oma võlu.
Mihkel ei olnud küll õppinud ruumiplaneerimise teooriaid, kuid ilmselt vanarahva tarkuste ja enda kõhutunde pealt on õnnestunud tal luua talu, kus hooned loovad turvalise kaare ümber õueala ja kus valitseb tasakaal ja harmoonia. Läänemaailmas uurivad elupaikade mõju inimeste heaolule nii neuroesteetika kui keskkonnapsühholoogia. Idamaades on laialt levinud ka feng shui kontseptsioon. Sellest on päris huvitavalt kirjutanud oma elulooraamatus ka Gunnar Aarma. Kõikide mainitud teooriate puhul on eesmärgiks luua inimese vaimset tervist toetavat elukeskkonda. Palju on uuritud ka sotsiaalmajanduslike olude ja vaimse tervise seoseid, ehk siis, kuidas keskkond mõjutab meie käitumist. Keskkonna kohandamist, kui osa sekkumisprotsessist, on praktikasse viidud peamiselt just tervishoiu-, sotsiaal- ja karistusasutustes, et parandada hoolealuste tervenemist või rehabiliteerumist. On isegi leitud, et kui operatsioonijärgselt on vaade aknast loodusesse, on paranemine kiirem. Nii võib väita, et maal elades üks osa "teraapiast" täiesti tasuta. Õhku on visatud ka mõtteid, et rahvatervise huvides võiks ennetusraha eest linnaruumi kasvuhooneid ehitada. Seda mõtet toetab mu pikk kogemus Õismäe piirkonna arstina, kus taastusravis algas krooniliste haiguste taastusravi hoogtöö alles pärast aiandushooaja lõppu ja lõppes suuresti siis, kui vanaprouad -ja härrad taas suvilatesse vagude vahele suundusid.
Üks on kindel- ruum, mis loob end ise ehk siis loodus, on palju tervendavam kui tehiskeskonna mõju, aga suur oskus on ka ehitiste puhul leida see dünaamika ja tasakaal, mis lubab elanikel end turvaliselt ja õnnelikuna tunda.
Saadule valvekaamerat paigutades sai selgeks, et need köögiaknad, mille juures tädid tavatsesid istuda ja õueala jälgida on paigutatud just nii, et kõik hooned ja iseäranis värav on justkui peopesal luues toetava ja turvalise omailmaruumi.
