Ehk läeb taris
Saadu talu hooned on täis mälestusi ja …asju. Asju ehk nodi. Vanasti pandi igasugune hetkel ülejääv metall ja klaas kiviaia või kivimüüri vahele või topiti räästa alla- ehk läeb taris. Ka sügaval nõukogude ajal, kui poest midagi saada ei olnud, leidus aitades riideid, mida sai vähese ümbertegemisega kandma hakata. Kandsin nii tädide kingi kui õmblesin parajaks vanaema talvemantli- sellise kitsa tumesinise 30-ndate stiilis, ilma kraeta (see oli eraldi), tegin lühemaks ja käisin oma ülikooli algusaastatel. Kui Rootsi sugulased külla tulid ja poes pesupulbrit polnud saada, olid nad alguses murelikud, et nad olid palju pulbrit ära kulutanud enda pesu pestes. Hiljem olid nad üllatunud, et kuigi poes pesupulbrit saada ei olnud, siis tädidel oli suur varu aidas olemas. 2025 aastal otsalaudas (magamisait) korda luues vajasin hädasti, kes oskaks 140 aastaga kogunenud kultuurikihtidest väärtuslikke museaale eraldada. Kõrvalkülas elava ajalooentusiasti ja restaureerimisprofi Reinu põhjatud ajalooteadmised kulusid siin marjaks ära. Muude asjade hulgas leidsime purjelaeva ploki ja vanaisa Villemi Sudwest veekindla kalurimütsi. Eriti põnev leid oli sarv, mis meenutab kusemismuulu (abiriist naistele merel üle paadi ääre kusemiseks). Ka vanaisa Villemi tööriistade nimekiri oli muljetavaldav. Leidude hulgas oli sae hamba murdmise võti, seatapu pussnuga, tünni vitsutamise riistapuu, mitmeid erikujulisi oherdid (palgi sisse augu puurimise metallist riistad), laeva kell, tsaariaegne tammest lood, varamissirkel palkide vahede mõõtmiseks ja paljud muud asjad, mille puhul ma ise ei nime ega tegevusvaldkonda ei oskaks ära arvata.
Teine hindamatu abiline terade sõkaldest eraldamiseks on olnud Viljandi Kultuuriakadeemiaga seotud metallikunstnik ja fotograaf Kristjan, kelle kutsusin appi lootuses, et ehk leiavad mõnedki minule mittevajalikud metalldetailid edaspidi uue elu mõnes tema järgmises kunstiprojektis. Töö käigus aga selgus, et Kristjan oskab väärtustada ka isa Vellost jäänud tehnikaimesid ja muukida lahti seninägemata tehniliste vidinate hingeelu. Kristjani teadmised olid suureks abiks ja aitasid erinevatele metallkonsruktsioonidele nime ja tähenduse leida. Korrastustalgute käigus ilmutasid end erinevad mõõteriistad ja insenerimõistusega käepärastest vahenditest kokku keevitatud tööriistad kreissaagidest traktori käru karkassini. No ja kui Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, siis ega need käepäerased materjalid kõik nii tavapärased ei olnudki, sest Vello töötas spetsiaalses konstrueemisbüroos, kus pandi kokku väga peeneid instrumente. Seega põnevust jagus!
