Uhke pojeng

 


Männiku-Jüri perenaise Riste (1812 - 1867) õuel kasvanud ja hiljem Saadule üle toodud roosad pojengid plahvatasid sel Jaanipäeval õitsele, niiet meie pere 2002 aastal sündinud Riste sai sellest puhmast kena kimbu oma sünnipäevaks

Paeonia lactiflora 'Edulis Superba' on üks vanemaid ja tänapäevalgi väga hinnatud hiina pojengi sorte. Ladinakeelne sõna superba on eesti keeles uhke. See sort aretati Prantsusmaal ja toodi aiandusse 1824. aastal. Sordi aretajaks peetakse prantsuse aiandustegelast Nicolas Lémon.

Eesti kuulus tollal Vene keisririigi koosseisu ning siinsed mõisad tellisid ilutaimi regulaarselt Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa aianditest. Seetõttu on väga tõenäoline, et sort jõudis Eestisse juba 19. sajandi teisel poolel, tõenäoliselt 1850.–1890. aastatel.

'Edulis Superba' on ilmselt vanim tänini Eesti taluaedades laialt levinud pojengisort. See viitab sellele, et sort oli siin juba enne 20. sajandi algust laialdaselt kasvatatav ning jõudis mõisaaedadest ja aianditest taluaedadesse. Kuigi  'Edulis Superba' on Eestis levinud just vanades talu- ja pärandtaimeaedades, ei pruukinud ta siia tulla ühe ametliku sisseveona. Sageli liikusid pojengid mõisast mõisa, sealt kiriklate ja talude aedadesse – üks juurikas võis aastakümneid edasi kanduda. See on tüüpiline pärandtaim: kui üks suur pojengipuhmik kasvas mõisas või pastoraadis, jagati juuri edasi naabritele ja sugulastele. Nii võis sama kloon elada ühes aias üle 100 aasta.

Maarahva hulgas tunti seda ka rahvapärase nimega „matsiroosa”
'Edulis Superba' on tuntud oma suurte, tihedalt täidetud roosakas-lillade õite, tugeva magusa lõhna ning pikaealisuse ja vastupidavuse poolest.

Hoolimata sellest, et sort on üle 200 aasta vana, peetakse seda endiselt üheks parimaks lõhnavaks roosaks pojengiks ning seda kasvatatakse laialdaselt nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika aedades. Selle erakordne vastupidavus ja rikkalik õitsemine on põhjused, miks see on aianduses nii kaua säilinud.


Populaarsed postitused sellest blogist

Miks muuseum?