Käsitöö, kui naiste supervõime
Saadu talu mitme põlvkonna naiste supervõime on olnud käsitöö. MiMu külastanud pärandtehnoloog Anu Pink (www.saara.ee ) , kelle uurimisvaldkond on peamiselt just 19. sajandi kudumistehnoloogia, leidis uut ja uudistamisväärset ka Saadu naiste kudumites.
Saadu Helju kudus UKUle Haapsalu salle. See oli väga peen töö. Haapsalu salli kootakse kahes osas: põhimustriga keskosa, mida ümbritseb ripskoes äär, ja eraldi juurde kootud äärepits, mis õmmeldakse hiljem sallile külge. Pärast seda pestakse sall käsitsi ja venitatakse. Ka Saadu Helju kootud sallid järgisid kõiki neid eelkirjeldatud Haapsalu salli kudumisreegleid. Haapsalu salli kudumise oskus on elav pärandkultuuri osa, mida hoiavad ja annavad edasi sajad pühendunud meistrid, koondudes täna peamiselt Haapsalu Käsitööseltsi ümber.
Veelgi põnevam oli süveneda 19 sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kindakirjadesse ja tehnoloogitesse. Ka neis võis leida eri tehnikate- kudumise, heegeldamise ja tikkimise kombinatsioone. Imetlust vääriv on vanemate kinnaste kudumistihedus. Mida vanem kinnas, seda tihedam kude. Tänapäeva kudujate jaoks lausa ebareaalselt tihe ja aeganõudev. Eriti peened kindamustrid kooti mõnikord algselt mustvalgena ja alles siis värviti- näiteks tumesiniseid-musta mustriga kindaid oleks võimatu kududa, sest silm ei erista tumedaid värve piisavalt et muster ikka välja tuleks.
Toreda leidobjektina tuvastasime ühe kodus kootud, aga töökojas värvitud teki nurgas tikitud numbrikombinatsiooni, mille järgi õige tekk omanikule tagasi osati anda.
Filosoofilis- semiootiliselt lähendes on asjad väga aeglaseks muudetud protsessid: lammas-vill-lõng-kinnas ... ei tahagi kohe edasi mõelda. Kudumite säilitamisel lähevad käiku kõik käepärased võimalused lavenditest kuni sügavkülmiku sessioonideni, et rariteetsed esemed ikka pikalt säiliks!
