Aiavõlurid
Saadu õuel müttasid nädalavahetusel aiavõlurid Merje ja Alar. Sel ajal, kui Merje lillepeenardele peiulillede ja nelkide istutamisega kevadvärskendust tegi, jõudis Alar lisaks vikatiga niitmisele ka papa Vello villase vati selga ja kaabu pähe panna, sest kes ikka neid museaale muidu tuulutaks :)
Vanas taluõues algselt lillepeenraid väga ei olnudki. Saunamaja otsa juures kasvavad täna nii valged floksid kui kollased liiliad. Salme rääkis, et tema nooruses kasvasid õues lillad talimirdid (sügisaster). Osa lilli tõi Salme lisaks sõbranna Smuuli Helju käest Koguva külast. Kui teised pereliikmed heinamaal olid, kaevas uuendusmeelne peretütar Salme maja ette kolmnurkse peenra lillede jaoks. Isa Villem oli üsna kuri, et ta muru ära rikkus.
Salme rääkis, et punastele ja kollastele daaliatele (jorjenitele) pandi vastava värviga lõngad ümber, et teaks kuhu neid ümber istutada. Võimsaid roosad pojengid on aga pärit naaberküla Männiku-Jüri talust, kus Saadu rajaja Mihkel üles kasvas.
Kevadel, kui kõik õitseb, ei raatsi Saadul õuemuru väga sageli niita, sest margareetad (harilik kirikakar) on selle oma roosakas-valge iluga vallutanud.
Kevadine tulbimeri ja lopsakad priimulad on jäänud viimase perenaise Helju aegadest. Heljule meeldisid ka peiulilled, neid istutas ta isegi kapsavagude vahele. Peiulilled ehk tageetesed on looduslik kahjuritõrje- nad on lõhna ja juureeritiste poolest unikaalsed. Nende eeterlikud õlid sisaldavad aineid, mis segavad kahjurite närvisüsteemi ja muudavad taimede leidmise neile keeruliseks. Samas lõhn, mis mõnele inimesele on meeldiv ja suvine, mõjub putukatele tõrjuvalt. Seega on tageetesed kui bioloogiline kaitsevõrk.
