Vana Villem ja Kunda vabrik
Foto Kunda Tsemendivabriku muuseumist.
Remondimehed. 1920-ndad
Saadu talu viimase peremehe Villemi (1887-1965) aitas heale järjele töö Kunda vabriku juures. Vabriku ehitamine algas 1870, ajal mil Villem polnud veel sündinud.
Kunda tsemenditehase rajas 1870. aastal Kunda mõisnik John Girard de Soucanton ehk rahvale Suka-Anton. Kokku on Kundas olnud 4 tsemenditehast. Lisaks tsemendi tootmisele oli peremees uuendusmeelne ka teistes valdkondades- juba 1879 loodi telefoniühendus Kunda vabriku, sadama ja mõisa vahel ning 1893 ehitati hüdroelektrijaam Kunda jõel.
20 sajandi alguses oli majandussurutis (1904-1905 Vene Jaapani sõda ja 1905-1907 Vene revolutsioon). Kunda vabrik töötas alakoormusega. Alles 1910 saabus majanduslik tõus ning kasvas nõudlus tsemendi järele. Otsustati ehitada kolmas vabrik.
1911-1912 aastal osales kolmanda vabriku ehitusel rohkem kui 100 muhulast. Ajaleht kirjutas: "Muhu ehitustöölised on suurelmaal endale hea lugupidamise võitnud." 1912. aastal moodustati aktsiaselts Port Kunda. 1913. aastal tootis tehas üle 100 tuhande tonni tsementi. Nõudlus tsemendi järele kasvas veelgi seoses Peeter Suure merekindluse ehituse algusega 1913.
Uno Trumm Virumaa Muuseumite juurest uuris minu palvel Kundas tööatnud muhulaste kohta ja kirjutas: "Enne I maailmasõda oli teenistus Kunda tsemendivabrikus kaunis hea, tööline teenis keskmiselt 1 rubla päevas (võis teenida ka rohkem), mis tegi u 313 rubla aastas. Ilmselt sai kokkuhoidlik inimene juba toona selle summa pealt teha arvestatavat kokku hoidu. Toona kandsid vabrikutöölised üldjuhul juba poeülikondasid, omasid kulduure jne. Loomulikult oli perega tööliste olukord mõnevõrra keerulisem, eriti, kui tema abikaasa oli koduperenaine, aga niigi sai karske moega tööline üsna priskelt läbi.
Mis puutub muhulasi Kundas, siis oli neid vabriku ehitamise ajal 1911-1912. aastal Kundas mitusada meest. Kohalike meenutuste järgi olid paljud neist vallalised ning meeldisid kohalikele tütarlastele oluliselt paremini kui kohalikud noormehed. Muhulaste barakkides korraldati aeg-ajalt tantsupidusid, mida Kundas kutsuti Muhu särudeks ning siis puhkes ka kaklusi muhulaste ja kohalike noormeeste vahel tüdrukute pärast..."
1914. aastal oli tehases 75 töötajat. Tehase juurde tekkis Kunda tsemenditehase töölisasula.
"Pajukit saavad ainult meistrid; harva mõni vanem tööline; viimastele makstakse pool endisest kuupalgast. Vabrik on mitu tööstusekriisi üle elanud",. kirjutas “Perekonnaleht” (1913, nr 47). Pereinimestel kulus palk üsna ära, aga poissmeestel oli seda kuulu järgi nii piisavalt, et nad lasid endale ülikonnad õmmelda ja käisid Rakveres laiamas. Tehase omanikud olid ka märkinud, et ilmselt maksame neile liiga palju- käivad riides juba nagu me ise rääkis Kunda Tsemendimuuseumi giid, kui ühel kevadpäeval sealt läbi sõitsin. www.virunigulamuuseumid.ee/kunda-tsemendimuuseum/
1914 osteti Villemi säästude abiga vanematele vendadele Saaremaale talu ja Saadu jäi Villemile.
1922 aastal kui Villem 35 aastane, suri tema isa Mihkel. Kundas teenitud rahaga vendadelt välja ostetud talus haris ta maad ja ehitas elumajale otsa uue osa ning pani püsti ka oma tuuleveski. Villemil oli tehnilist taipu, mis eri aegadel ja eri olukordades, leiva lauale tõi.
Kallist kodutalu ei suutnud ta maha jätta ka keerulistel aegadel. Kas on see nüüd tõsijutt, aga olen kuulnud tädide käest kaht lugu, kus nende isa Villem vankriotsa ikka kodu poole tagasi keeras. Ükskord siis, kui vene väed hobuseid ja mehi moonavoori võtsid ja sundisid Sõrve poole sõitma. Siis jagus Villemil julgust võtta riske ja pöörata Piiri juures metsa, laadida moon maha ja sõita koju tagasi. Tagantjärele üks tark tegu, sest teised, kes Sõrve jõudsid, lasti sakslaste poolt tükkideks. Teine kord võeti kodust lahkumine ette koos perega, et sõja eest pakku minna, aga ka siis pööras pereisa poolel teel vankri kodu poole tagasi öeldes, et kuhu ma ikka kodust lähen.
Noore mehena Kundas koksisuitsu ja tsemendi tolmu hinganud Villem lahkus kopsuvähiga 1965 aastal. Kunda kolmas tehas seisati lõplikult samal, 1965.-l aastal.
